Lumine rada viis metsa mu ees,
silmad mul kurbusest olid vees.

Kõndisin – kõndisin, ma ei tea kuhu,

Veremaitse nii mõrk tuli suhu.

Kõndisin vaikselt ma edasi,

kurbus mul süvenes sedasi.

Kõndisin  ja nägin ma ilusat hunti,

mõtlesin, teda ju üksikuna tunti.

Mõtlesin, nüüd ta hammustab mind,
 sellel on küll vaid vere hind.

Vaikselt tammusin kohapeal,

Hunt mind vaikselt jälgis seal.

Aga järsku tuli ta mind nuuskima,

ta tuli mind ninaga suskima.

Mul hirm süvenes hinges,

ma olin nii närvis ja pinges.

Kuid siis ta andis mulle käppa,

ma mõtlesin, ta ei tahagi mind ju tappa.

Meist said sõbrad nii armsad ja truud,

koos vaatasime taevast ja kollast kuud.