"Lugemine"

Eile kätte sattus mul raamat,

oli mul vaja veel seda draamat.

Pidin siis hakkama lugema,

muidu saan ema käest sugeda.

Lugesin, lugesin aina ma raamatut,

Olen ma ikka küll täiesti saamatu.

Loetud mul kümme lehekülge,

suust  juba pritsima hakkasin sülge.

Raamat on tõesti väga äge,

seal minu jaoks peidus võimsat väge.

Palju on haaravat-lummavat põnevust,

vahel ka ebameeldivat sõnelust.

Tegelasi seal küllaltki palju,

teevad nad lahedaid rabavaid nalju.

Vahel sekka ka mõni jama,

aga sellest mul täiesti kama.

Lugema hakates haaras mind uni,

siiski lugesin hommikuni.

Raamat on nüüdseks läbi loetud,

ise sai teki alla poetud.

Aga nüüd tekkis mul lugemishuvi,

mõte läks lendu kui valge tuvi.

Tahaks lugeda ikka veel,

lausa ogaraks minna võib meel.

                                               Tore, et olemas eesti keel!

"Armastus"

Armastus on üks imeline asi,
sellest iial ma ei väsi.
Südames mul eriline valu,
seda enam ma ei talu.

Mõtlen sulle päeval-ööl,
mõtlen sulle isegi tööl.
Armastan sind hästi palju,
seda öeldes olen valju.

"Tuuleiil"

Tuuleiil mind edasi kannab,

jõudu ja jaksu ta mulle annab.

Kadunud on mu valu ja vaev,

täitub ja täitub mu mõtete kaev.

Olles üksi, mõtlen tihti,

et mu elul pole sihti.

Üksi istun nagu must lind,

Olen kurb, sest mul pole sind.

"Hing"

Mu hinges on valu,
ma seda enam ei talu.
Ma karjun kõigest väest,
ja lasen su jälle käest.

Miks on küll nii ?
Et see mind kuhugi ei vii ?
Vaid seisan koha peal,
ja vahet ei tee halval ega heal.

"Kuidas saada mõrvariks ?"

Ühe poisi lugu...

Olin astumas jälle kooli juurest bussipeatuse juurde. Jõudsin bussika ja istusin. Vaatasin kella. See oli neli, aga buss tuleb pool viis. Igav oli, ma ei viitsinud ka mujale minna. Istusin ja ootasin. Mingi imelik tume Ford sõitis bussika juurde. Lampi tuli autost välja suvaline tüüp ja küsis kuhu sõidan. Vastasin, et Uhtile. Istu peale, vastas võõras. Me viime su ära. Niikuinii üks sõit sinnapoole. Me muidu Elvast. Mõtlesin, et Elva jääb ju teisele maanteele, aga neile ei õelnud. Võõras küsis, kas tuled ? Ma ei tea mis mul arus oli, aga ma vastasin "jah". Istusin autosse. Seal oli veel neli tüüpi. Kuidagi väga kahtlased olid. See tüüp kes mind autosse kutsus, see tutvustas end Anti nimelisena. Ütlesin, et olen Ahto. Muusika mängis kõvasti. Pagassis oli supakas. Sõitsime ja Anti ütles, et teevad enne Uhtit väikse vahepeatuse. Ma olin nõus, ei julgenud väga vastu mõliseda. Sõitsime kuskile metsa vahele. Ma sain aru, et nüüd kisub asi hulluks. Anti lõi mulle mingi asjaga pähe. Kaotasin teadvuse. Pärast leidsin end verisena maast. Pea valutas jubedalt. Õnneks olid käed ja jalad lahti. Lebasin maas ja Anti ütles: nüüd Ahto laseme su maha. Ma küsisin hirmunult miks ? Tead, niisama. Mul tulid pisarad silma. Vend laadis relva. Kolm teist venda olid auto juures. Mõtlesin, kuidagi pean nendest jagu saama. Anti vaatas korra kõrvale ja lihtsa liigutusega sain end püsti ja panin Antile jalaga näkku. Relv lendas maha. Samal ajal suutis üks tüüp mulle kuuli kõhtu lasta. Õnneks olin kiire ja võtsin maast relva. Lasin nad kõik maha. Iga üks sai kaks lasku. Tirisin end auto juurde ja helistasin politseisse. Ma ei osanud neile seletada kus ma olen. Rääkisin mis oli juhtunud ja palusin abi. ütlesin, et oleks kuskil Uhti juures metsas. Politsei saatis kaks autot välja. Istusin autosse ja hakkasin sõitma. Sõitsin 15 minutit ennem kui jõudsin asfald kattega tee peale. Kuulsin sireene ja märkasin politsei ja kiirabi autosi. Ma veritsesin jubedalt. Pilt hakkas vaikselt tasku minema. Peatasin auto ja jäin sisse istuma. Ma ei suutnud end liigutada. Politsei tuli auto juurde ja tegi ukse lahti. Ma kaotasin teadvuse. Kahe päeva pärast ärkasin haiglas. Mind külastasid uurijad ja küsisid igasuguseid küsimusi. Rääkisin neile kõik ära ja mind ei süüdistatud. Ma ju tegin seda enesekaitseks. Mul on hea meel, et ellu jäin, aga MA OLEN MÕRVAR. Tahan ma seda või ei.

"Jõulumees"

Jõulumees – see tore mees,

Müttab paksu lume sees.

Tuleb läbi tulest – veest,

Ei ta hooli jäisest teest.

Lastel vaja kinke tuua,

Pole aega süüa juua.

Ruttab, ruttab näärimees,

Higimull tal otsa ees.

Jõulumees nüüd kohal on,

Jätke jutt ja jätke jonn.

Kinke lausa terve tonn,

Vaja neid ju jagada.

Ilus laul ja ilus luule,

See toob naeratuse suule.

Jõuluvanal rõõmus meel,

Mõtleb: istuks õige veel.

Peagi kingid jagatud,

Jõulurõõm nüüd tagatud.

Vaja kodu poole minna

Eit mind ammu ootab sinna.

Ruttab – ruttab jõulumees,

Jõuluvalgus silme ees.

Kõrgel taevas helgib kuu,

Taat peab koju jõudma ju.

Kodus pannil verivorstid,

Särisedes praksuvad

Hõrku hõngu täis on tuba,

“Eit, kas söömiseks saaks luba?”

"Toomas Nipernaadi"

Sõbraks mul Toomas Nipernaadi,

tema on täiesti teist laadi.

Suuresti on ta boheemlase moodi,

kuidas küll tema siia ilma loodi?

Kõnnib ja kõnnib ta päevad läbi,

temas varjul on lummav ürgne vägi.

Kõnnib ja kõnnib, ta üldse ei väsi,

hoogsalt liigub ta parem käsi.

Niitudel vaatab ta sinist taevast,

pea tal on tühi argielu vaevast.

Ei teda huvita miski muu,

kui sinine taevas ja kollane kuu!

Mõtteid tal elust ja paljust muust,

isegi võimsast tammepuust.

Mõtteid tal väikesest laulvast linnust,

isegi jala sees torkivast pinnust.

Selline on see Nipernaadi,

kes on täiesti teist laadi.

Oma mõtteid ta kõigile avaldab,

seejuures teisi üle kavaldab.

"Silmad kinni pannes"

"

Silmad kinni pannes,

kuulen ma vaikuse heli.

See heli on nii vaikne,

Täiesti hirm vaikne.

Nii vaikseks kõik on jäänud,

enam pole midagi kuulda.

Tuba on täiesti pime,

täiesti hirm pime.

Silmad lahti tehes,

ma midagi ei näe.

ma sirutan oma käe,

ja karjun kõigest väest.