"Hunt"

Üksik hunt istus aasa peal,

ulgus ja niutsus ta kurvalt seal.

Vaatas ta taevast ja vaatas ta kuud,

valust ja nõrkusest olid haiged ta luud.

Tema jaoks elu oli täiesti piin,

ei tahtnud ta sugugi enam olla siin.

Üksindus haiget talle tohutult tegi,

peast võis minna ta niimoodi segi.

Kiiresti jooksis ta pimeduse poole,

ja lõpu tegi sellele kurvale loole.

Ta roomas siis kiiresti jahimehe lõksu,

ja elamiseks enam tal ei jätkunud jaksu.