Vaadatud

neljapäev, 12. jaanuar 2012

"Õuduste õhtu"


Väike jutt siis minupoolt :)

ÕUDUSTE ÕHTU

Olen alati teravaid elamusi otsinud. Ükskord sai täiesti pimedas käidud ühe maja juures kus üks mees oli surnud hirmsalt. Olime tookord kolmekesi ja telefoni kaamera filmis. Filmisime seepärast, et siis põleb telefonil välk. Päris õudne ja imelik oli seal. Järsku jooksis telefon kokku ja ekraanil oli pilt, kus oli suur hall kogu ja muud midagi. Läksime ikka väga kiiresti sealt ära. Seal oli ikka päris õudne.

Teadsime, et ühel tühermaal on suhteliselt suur ja õudne maja. See maja on maha jäetud. Läksime sõbraga kahekesi sinna, et vaadata mis seal on. Maja tundus juba kaugelt õudne. Läksime käisime majas sees ja nägime, et majas olid põrandal igal pool suured augud. Küllaltki imelikud augud olid need. Käisime tubades ringi ja leidsime toa, kus oli põrand korras. Imelik oli aga see, et toas olid täiesti süsimustad seinad. Isegi lagi oli täiesti must.  See tekitas ikka väga õudse tunde.
Läksime tagasi hoovipeale ja vaatasime veel ringi. Natuke kaugemal majast oli heinaküün. Läksime sinna ja leidsime sealt poomissõlmed. Neid oli kolm tükki. Täiesti hullumaja ikka. Kadusime ka sealt kibekiirelt ja  läksime saunajuurde. Saun oli väga väikese laega ja täiesti must. Tundus, et oli suitsusaun.  Suur oli meie ehmatus, kui nägime, et seinapeale oli suurelt kirjutatud: “Kui te siia veel tulete, tapan ma teid ära!“ See tekst oli aga kirjutatud punase värviga. Tundus, et see oli veri. Arvasime sõbraga, et see on lihtsalt punane värv ja ei teinud sellest eriti välja. Läksime ära.
Uurisime ja kuulsime, et selle maja omanikud on ühed soomlased, kes käivad seal väga harva. Kunagi oli sealt midagi varastatud ja omanikud olid jube vihased olnud.  Arvasime, et see seletab ka seda, miks oli saunas selline tekst ja miks need poomissõlmed ka tehtud olid. Mõtlesime, et see on väga hea koht meie peo jaoks, mille kavatsesime teha hästi õudses kohas.

Ajasime kõik sõbrad kokku ja suundusime reede õhtul sinna majja.  Maja oli öösel ikka mitu korda jubedam. Meil oli kaasas suur makk ja neli taskulampi. Inimesi oli kokku kaheksa.  Läksime majja sisse ja seadsime end sisse selles toas, kus ainukesena põrand terve oli.  Panime muusika mängima ja hakkasime alkoholi tarbima. Varsti oli meeleolu üleval ja hakkasime majas ringi kõndima. Ütlesin kõigile, et nad aukudesse ei kukuks. Liikusime ringi ja leidsime trepi, mis läks pööningule. Läksime üles pööningule. Algul tundus kõik täiesti normaalne olema. Kuna see pööning oli väga suur, ei näinud me üldse kaugele. Liikusime ringi ja see ehmatas kõiki. Me leidsime väikse pingi ja üleval oli jälle poomissõlm. Enne seda, kui kõik jõudsid oma ehmatust näidata, kuulsime väljast karjumist.   Läksime kõik ruttu trepist alla ja vaatasime, mis all toimus. Algul tundus, et midagi pole viga. Hakkasime vaatama, et palju meid alles on. Meid oli ainult kuus. Villu ja Kaidi olid kadunud. Hakkasime neid otsima, aga neid ei olnud kuskil. Käisime kõik majaümbruse läbi, aga neid ei olnud.  Mõtlesin, et vast on nad lihtsalt kuskil kahekesi. Karjatust ei osanud me kuidagi seletada, aga uskusime, et nendega on kõik korras. Läksime tagasi tuppa ja panime uuesti muusika käima. Meeleolu oli ikka veel  üleval ja hakkasime pudelimängu mängima.  Tuli siis teha igasuguseid julgustükke ja lasime ühel sõbral minna sauna üksi. Sõber läks siis taskulambiga sauna ja meie olime toas edasi. Kuulsime järsku väga hullu karjumist ja jooksmist.  Jooksime kõik välja ja leidsime maast taskulambi, mis enam ei töötanud.  Vaatasime ümberringi , aga miski ei viidanud  sellele, et keegi oli just jooksnud kuskile. Läksime sauna ja seal polnud midagi. Hakkasime juba kõik kahtlema ja küsisime üksteiselt, mis toimub ? Hakkasime toapoole minema, aga taskulambid lakkasid töötamast.                   
Kõik sattusid paanikasse ja hakkasid karjuma. Üritasin rahu säilitada ja võtsin taskust välgumihkli. Panin selle põlema ja palusin kõigil rahu säilitada. Läksime tagasi sinna kus olime ennem ja istusime maha. Mõtlesime mida teha. Istusime vaikselt ja kuulatasime. Ümber maja oli kuulda imelikke samme ja vahel ka sosinat. Läksime sõbraga välja. Ma valgustasin välgumihkliga ja sõbral oli naelaga laud käes. Kõndisime ümber maja, aga uskumatu oli see, et kedagi tõesti ei olnud. Läksime tagasi sisse majja. Kõik tundus korras olema.  Kuulsime järsku mingit häält pööningult ja läksime kõik trepist üles. Kõndisime ja nägime, et see sõber, kelle saatsime sauna, oli nüüd pööningul. Väike pink oli ümber ja ta oli ennast üles poonud. Me ei suutnud seda uskuda. Mis toimub selles õudses majas ?  Jooksime kõik alla tagasi ja võtsime telefonid välja. Tahtsime helistada politseisse, aga kõigil telefonidel olid akud tühjad. Ma ei saanud aru, kuidas said nii akud kui ka patareid tühjaks ? Tõsiselt suur hirm oli meil.  Olime seal majas nagu lõksus. Istusime seal pimedas ruumis ja kartsime välja minna. Järsku kuulsime jälle samme ja sosinat. Tundus, et kaugustest paistab mingi kuma. Arvasime, et need on Villu ja Kaidi, kes ennem ära kadusid. Võtsin julguse kokku ja läksin akna juurde vaatama.  Kaugel paistis olema tõesti mingi kuma, aga mis, seda ma seletada ei osanud. Kutsusin kõik ja läksime kõndisime sinna. Leidsime maast taskulambi. See taskulamp oli Kaidi ja Villu oma. Maast leidsime veel verise Kaidi mütsi. See oli suur  šokk meile kõigile. Võtsin vastu otsuse, et lähme veel korra sinna maja juurde ja vaatame, äkki leiame Villu ja Kaidi. Kõndisime maja juurde ja kui jõudsime lähedale, kustus taskulamp ära.  See maja oli nagu mingi energia imeja. Sain aru, et see maja on ikka tõeline müstika ja ütlesin, et põgeneme ruttu ära. Jooksime kõik suure teepoole ja jõudsime asfaldini.

Hakkasime kõndima kodupoole ja vaatasime korra veel taha.Majajuurest näitas neli tulukest meie poole.  Kas tõesti need taskulambid, mis ennem ära kustusid, töötasid nüüd ? Täiesti uskumatu lugu. Võtsin taskust telefoni ja telefon töötas.  Helistasin kohe vanematele ja siis politseisse. Läksime kõik koju magama. Keegi meist muidugi magada ei saanud, aga proovisime.
Öö oli väga raske. Sain magada vist ainult tunnikese. Ülejäänud aja siplesin ja värisesin. Mis oli meiega seal juhtunud ? Miks oli Kalle üles poodud ja kuhu kadusid Villu ja Kaidi ? Need mõtted kummitasid kogu aeg.  Hommikul läksime kõik politseijaoskonda tunnistusi andma.  Meile räägiti, et ülespoodud Kallel olid jõhkrad vägivalla tunnused ja Kaidi ja Villu leiti üldse ühest sügavast august maja sees.  Küsisin, et mis juhtus siis Villu ja Kaidiga ?  Politseinik vastas, et nende kõrid olid jõhkralt läbi lõigatud. See vapustas meid kõiki. Ma ei suutnud enam hingatagi. Kes seda tegid ?
Me ei oska seda veel öelda, aga meid hämmastab see, et kellegi verega oli seinapeale suurelt kirjutatud: “Keegi ei tohi enam siia tulla.“  Ma ei suutnud seda uskuda, et see juhtus meiega. Värisesin üle terve keha. Politsei lubas meid koju ära ja lubas kohe teada anda, kui midagi selgub. Läksime koju taastuma.  Politsei helistas mulle nädala pärast ja kutsus meid kõiki politseisse. Nad rääkisid, et veri, millega oli seinale kirjutatud, oli Villu oma.  Ühelgi surnukehal ei olnud ühtegi sõrmejälge ja peale meie endi jalajälgede, ei olnud ümbruses ühtegi teist jälge. Täiesti müstika oli see. Mis oli seal juhtunud ? Isegi politsei ei osanud seda seletada.  Ühendust saadi ka maja omanikuga, aga ka tema ei osanud asja seletada. Ta ütles, et oli maja ostnud, aga kui sai teada, et seal kummitab, jättis maja sinnapaika.

Uurimine kestis mitu kuud. Lõpuks, kui see toimik kinni pandi, ei olnudki midagi selget selles loos. Politsei oli omadega tupikus ja ei osanud seda seletada.
Meie aga elasime kartuses. Me kartsime absoluutselt kõike. Käime veel siianigi psühholoogi juures, kuigi sellest on juba möödas aasta aega.  Magada ei saa ma ikka korralikult. Näen unes alati seda jubedat maja ja oma sõpru. Näen Villut, Kaidit ja Kallet. Ma ei suuda iial ette ka kujutada mis nendega juhtus. Terve see sündmus on üks suur müsteerium.  See sündmus muutis mu elu täielikult. Ma kardan nüüd absoluutselt kõike. Ma ei suuda üksinda pimeduseski olla.  Meiega kaasas olnud sõbranna läks aga täitsa hulluks. Ta on nüüd hullumajas ja temaga ei saa enam rääkida. Teised suudavad küll kuidagi
elada, aga see muutis meid kõiki. 

Tühjus keerleb mu peas,
enesetapumõtted nende seas.
Ei suuda ma uskuda mis juhtus ?
Kuidas see kõik küll luhtus ?

Kuhu kadusid küll need sõbrad ?
Kes tegi need jubedad mõrvad ?
Need küsimused piinavad mind,
neil küsimustel on vere hind.