"Kuidas saada mõrvariks ?"

Ühe poisi lugu...

Olin astumas jälle kooli juurest bussipeatuse juurde. Jõudsin bussika ja istusin. Vaatasin kella. See oli neli, aga buss tuleb pool viis. Igav oli, ma ei viitsinud ka mujale minna. Istusin ja ootasin. Mingi imelik tume Ford sõitis bussika juurde. Lampi tuli autost välja suvaline tüüp ja küsis kuhu sõidan. Vastasin, et Uhtile. Istu peale, vastas võõras. Me viime su ära. Niikuinii üks sõit sinnapoole. Me muidu Elvast. Mõtlesin, et Elva jääb ju teisele maanteele, aga neile ei õelnud. Võõras küsis, kas tuled ? Ma ei tea mis mul arus oli, aga ma vastasin "jah". Istusin autosse. Seal oli veel neli tüüpi. Kuidagi väga kahtlased olid. See tüüp kes mind autosse kutsus, see tutvustas end Anti nimelisena. Ütlesin, et olen Ahto. Muusika mängis kõvasti. Pagassis oli supakas. Sõitsime ja Anti ütles, et teevad enne Uhtit väikse vahepeatuse. Ma olin nõus, ei julgenud väga vastu mõliseda. Sõitsime kuskile metsa vahele. Ma sain aru, et nüüd kisub asi hulluks. Anti lõi mulle mingi asjaga pähe. Kaotasin teadvuse. Pärast leidsin end verisena maast. Pea valutas jubedalt. Õnneks olid käed ja jalad lahti. Lebasin maas ja Anti ütles: nüüd Ahto laseme su maha. Ma küsisin hirmunult miks ? Tead, niisama. Mul tulid pisarad silma. Vend laadis relva. Kolm teist venda olid auto juures. Mõtlesin, kuidagi pean nendest jagu saama. Anti vaatas korra kõrvale ja lihtsa liigutusega sain end püsti ja panin Antile jalaga näkku. Relv lendas maha. Samal ajal suutis üks tüüp mulle kuuli kõhtu lasta. Õnneks olin kiire ja võtsin maast relva. Lasin nad kõik maha. Iga üks sai kaks lasku. Tirisin end auto juurde ja helistasin politseisse. Ma ei osanud neile seletada kus ma olen. Rääkisin mis oli juhtunud ja palusin abi. ütlesin, et oleks kuskil Uhti juures metsas. Politsei saatis kaks autot välja. Istusin autosse ja hakkasin sõitma. Sõitsin 15 minutit ennem kui jõudsin asfald kattega tee peale. Kuulsin sireene ja märkasin politsei ja kiirabi autosi. Ma veritsesin jubedalt. Pilt hakkas vaikselt tasku minema. Peatasin auto ja jäin sisse istuma. Ma ei suutnud end liigutada. Politsei tuli auto juurde ja tegi ukse lahti. Ma kaotasin teadvuse. Kahe päeva pärast ärkasin haiglas. Mind külastasid uurijad ja küsisid igasuguseid küsimusi. Rääkisin neile kõik ära ja mind ei süüdistatud. Ma ju tegin seda enesekaitseks. Mul on hea meel, et ellu jäin, aga MA OLEN MÕRVAR. Tahan ma seda või ei.